COPYLEFT

Mõiste Copyleft on seotud FSF (Free Software Foundation) poolt vaba tarkvara jaoks välja töötatud GNU GPL litsentsiga. Erinevalt omandilitsentsidest on GNU GPL-i eesmärk kasutaja vabadust kaitsta, mitte seda piirata. Selle tagamiseks ongi mõeldud copyleft. Copyleft  annab kasutajale õigused kopeerida, modifitseerida ja levitada programme (sealhulgas äris, mis tavaliselt on keelatud autoriõiguse seadusega), samuti tagada, et kõigi tuletatud programmide uued omanikud saavad samad õigused, ehk et nad saavad neid tuletisi levitada ainult samadel tingimustel.

Copyleft jaguneb tasemete järgi:

Väga tugev copyleft (AGPL): nõuab igal juhul kõigi tuletatud komponentide viimist sama litsentsi alla ning samuti tuleb ka võrgu kaudu kasutamise puhul lähtekood avalikustada. Näiteks võib tuua Ampache (http://ampache.org/) , mis on veebipõhine audio/video striimimise platform.

 

Tugev copyleft (GPL): nõuab kõigi tuletatud komponentide viimist sama litsentsi alla, erandiks on üle veebi kasutatav tarkvara, kuna võrgu kaudu tarkvara kasutamist ei loeta levitamiseks ja enda jaoks tehtud muudatusi ei pea avalikustama. Näiteks võib tuua Sumatra PDF (https://www.sumatrapdfreader.org), mis on dokumentide vaatamise programm.

 

Nõrk copyleft (LGPL) : ei nõua, et kõik tuletatud koodi komponendid peaksid olema sama litsentsi alla viidud. Mõned tükid võivad sealhulgas ka ärivaralised olla. Näiteks võib tuua kõigile tuntud Mozilla ja failide arhiveerimise tarkvara 7-Zip.

 

Puudub copyleft: sellisel juhul võib tuletatud töö viia ükskõik, mis litsentsi alla, sh ka mitte avavara litsentsi alla. Näitena võib tuua NET Framework.

 

See, et kuidas copyleft mõjutab litsentsivalikut, sõltub minu arvates sellest, mis eesmärk on litsentseeritaval tootel on. Palju asju tehakse mittekommertslikel eesmärkidel ja ollakse valmis neid jagama, et kõik saaksid sellest kasu. Mõni jagaja tahab näiteks ei soovi, et keegi hakkaks tuletatud toote levitamise suhtes teistsuguseid piiranguid seadma või siis seda kommertseesmärgil kasutama. Mõnel aga pole selle vastu midagi. Mõnel juhul ongi piirangutega kasutamine seotud kommertsettevõtte ärimudeliga. Need võiksidki minu arvates olla peamised argumendid, millest lähtudes tehakse copyleftist tulenevalt litsentsivalik.

Autoriõiguste reform

Rick Falkvinge ja Christian Engströmi on raamatus „The Case for Copyright Reform“ toodud välja ettepaneku autoriõiguste reformiks. Raamatu autorid on Rootsi Piraadipartei asutajad ja juhtfiguurid. Christian Engström valiti 2009. aastal Rootsi  Piraadipartei esindajana Europarlamenti.

Piraadipartei aktivistidena on nad rahulolematud olemasolevate autoriõiguse reeglitega ning pakuvad välja oma ettepanekud autoriõiguste reformiks.

Nende peamised ettepanekud on, et autori moraalne õigus autorluse tunnustamisele peaks jääma nii nagu see praegu on. Mitteärilisel eesmärgil kopeerimine ja kasutamine peaks olema vaba ning lühendada kaitseperioodi praeguselt 70 aastat peale surma kehtivalt perioodilt 20-le aastale. Samuti pakuvad nad välja, et autoriõiguse kaitse tuleks anda automaatselt aga esialgu ainult 5-ks aastaks. Selleks, et autoriõigus kehtiks üle 5 aasta, tuleks see registreerida selliselt, et õiguste omanik oleks leitav. Samuti soovitakse DRMi-i keelustamist ning vaba sämplimist.

Olles senini kõrvalt näinud autorõiguste valdkonnas toimuvat arengut, on ka mulle torganud silma, et senised suundumused võivad lõpuks viiva välja tupikteeni. Autoriõiguste kaitset on tehtud järjest rangemaks, jäigemaks, kaitseperioodi pikendatud. Juba mõnda aega on olnud näha, et praegused reeglid ja see kuhu need arenemas on, on saamas järjest enam takistuseks teadmiste ja loomingu levikule ja nende kasutuselevõtuks ühiskonna arengu heaks. Jah, autorid peavad oma loomingu eest tasu saama, et olla motiveeritud. Samas aga jookseb kusagilt mõistlikkuse piir. Peale surma 70- aastat kehtiv kaitseperiood ei ole mõistlik! Tänapäeva kiiresti muutuvas ühiskonnas, kus uut loomingut tuleb üha rohkem ja rohkem peale, võiks pigem eeldada õiguste kaitseperioodi lühendamist. Pikk kaitseperiood ja samuti ka autoriõiguste kaitse eesmärgil oluliste isiklike õiguste piiramine (kommunikatsiooni jälgimine) ei paista teenivat üldsuse (sh. enamuse autorite) huve, vaid suure äri huve. Ja sellel suurel äril on palju raha ja ressursse, et mõjutada seadusloomet selles valdkonnas endale sobivas suunas.

Edasine areng saabki minu arvates olla, et kas piiratakse inimeste õigusi ja reeglite jäikust veelgi või saadakse aru, et ollakse tupikteel ja tehakse restart. Selles osas on piraadipartei initsiatiiv tänuväärne, et proovitakse ühiskonnale praeguste autoriõigustega seotud probleeme teadvustada ning pakkuda oma lahedused välja.

Minu arvamuse kohaselt on selles raamatus toodud reformiettepanekud mõistlikud. Need lihtsustaks tavainimeste jaoks liiga keerulise reeglistiku. Inimestel kes ei kasuta ega kavatsegi teiste loomingut kasutada ärilistel eesmärkidel, ei peakski olema võimalust, et nad teadmatusest mingeid väga keerulisi ja peeneid reegleid rikuvad. Samuti omaksid need ettepanekud positiivset mõju ühiskonnale – rohkem teadmiste jagamist ja nende põhjal loodavat uut teadmist, isikute privaatsuse tagamine, autoriõiguste reeglite rakendamisega ning reeglitest kinnipidamise kontrollimisega seotud suurte kulude vähenemine.

Näide võrgusuhtluse veast Virginia Shea 10 käsu teemal

Toon näite võrgusuhtluse veast, mille tegi minu ammune kolleeg. Kõige rohkem on see näide seotud Shea käskudest käsuga „Know where you are in cyberspace“ aga mingil määral ka „Remember the human“.

Tegemist on juhtumiga, kus inimene segas lisas ametialasesse suhtlusesse sõbrale jaoks mõeldud lõõpimise, mis jõudis ka teiste osapoolteni, kelle jaoks sai see hoopis teise tähenduse.

See kolleeg kogus oma asutuse seest tagasisidet partnerorganisatsiooni ettepanekule. Kontakt partnerorganisatsioonist, kes oli ettepaneku saatnud ja kellele minu kolleeg nüüd oma asutusest korjatud tagasiside edastas, oli talle üsna hea ammune isiklik tuttav. Ettepanek oli saanud üsna palju kriitikat. Sealhulgas oli osa kriitikast sõnastatud üsna vabas vormis, eeldades, et tagasiside koguja toimetab seda veel enne edastamist. Kui see kolleeg tagasiside oma heale tuttavale partnerorganisatsioonis edasi saatis, siis esiteks ta edastas saadud tagasiside üks-ühele ja teiseks lisas juurde oma lõõpivad kommentaarid oma sõbra ja tema organisatsiooni kohta. See lõõp oli selline, mis heade semude vahel poleks midagi erilist. Seda tagasisidet ettepanekule ootasid aga partnerorganisatsioonis ka teised töötajad, kellele see sõber saatis kirja edasi. Kiri läks asutuse sees ringlema ja jõudis seal ka üsna kõrge juhi tasemele välja. See juht ega ka teised töötajad ei näinud kirja sisu heade tuttavate vahelise lõõpimisena, vaid asutuste vahelise suhtlemisena, ametliku seisukoha väljendamisena ning selles kontekstis võis seda lõõpimisena esitatud seisukohta võtta solvavana. Samuti ei jätnud professionaalset muljet mõned ilma korrigeerimata edasi saadetud seisukohad. Asi lõppes sellega, et mõlema asutuse üsna kõrgel tasemel juhid pidid seda olukorda klaarima.

Peamised õppetunnid on minu jaoks olid selles olukorras need, et esiteks ei tasu ametialasesse suhtlusesse isiklikku sõnumit panna. Sõbraga oleks võinud sellel teemal lõõpida näiteks järgmine kord õlleklaasi taga kohtudes. Erinevates rollides suhtluse jaoks on oma koht ja arvesta alati suhtluse konteksti! Teiseks peab alati kellegagi peetud ametialast meilivahetust kolmandatele isikutele edasi saates üle vaatama ega see ei sisalda sellist infot, mille kontekstist need ei tarvitse aru saada või mida selle kirjutaja ei ole mõelnud teiste osapoolte jaoks. Kui on väiksemgi kahtlus selles, siis tuleks vastav osa infost edastamata jätta.

Väljakutsed globaalsele ühiskonnale

CHALLENGES OF THE GLOBAL INFORMATION SOCIETY

Pekka Himanen

2004

Pekka Himanen raport on suunatud selle, missugused uued väljakutsed arenenud ühiskondade ees seisavad ning mis meetoditega võiks nendele vastu astuda. Kõigepealt annab ta ülevaate globaalsetest trendidest, mida ühiskonnad peavad oma edasises arengus arvesse võtma – kasvav maksukonkurents, uus globaalne tööjaotus, rahvastiku vananemine, suurenevad surved heaoluühiskondadele, infoühiskonna teine faas, kultuuritööstuste ja biotööstuste esiletõus, rahvastiku regionaalne kontsentratsioon, süvenev globaalne lõhe, hädaolukordadega tegelemise kultuuri (culture of emergency)  levik töökohtades. Seejärel kirjeldab ta erinevaid ühiskondade erinevaid arengustsenaariumeid nende globaalsete trendide taustal: USA, Euroopa (Soome), Aasia ja vaeste riikide mudel. Siis keskendub Euroopa mudeli reformimise ettepanekutele, mis võimaldaks säilitada heaoluühiskonna jätkumise ja konkurentsivõime säilitamise Euroopas. Võtme komponentidena vajalikuks sotsiaalseks arenguks näeb ta loomemajandust, loomingulist heaoluühiskonda, inimese mõtestatud arengut ja globaalset kultuuri.

Suuresti võib öelda, et tema käsitlus põhineb globaliseerumise kontseptsioonile ning infoühikonna arengule. Tema poolt välja tooduid globaalsed trendid on suuresti globaliseerumise teema mis saavutas suure aktuaalsuse 90-ndatel. Minu 90-ndatel aastatel toimunud sotsiaalteaduste õpingute ajal räägiti globaliseerumisest palju. 90-ndate lõpupoole hakati ka üha rohkem rääkima ka infoühiskonna teemal, mille poole arenenumad ühiskonnad olid teel. Paistab, et Pekka Himanen käsitlus on varasema globaliseerumise teemaatika ning esimesed arglikumad infoühiskonna arutlused kokku võtnud ning lisanud juurde täiendava tegurina 2000-ndete alguseks ilmnenud infoühiskonna suundumuse trendid.

Nagu kõik mudelid, põhineb ka see eeldustel, et juba ilmnenud tendentsid jätkuvad ning et mingeid muid olulisi täiendavad tegureid ei tule mängu. Reaalselt aga võib see kergesti pöörduda nagu näitab Ukraina konflikti näide. Pööre võib aset leida nii poliitilise kriisi kui ka globaalse majanduskriisi tulemusel. Ajalugu näitab, et suurema kriisi korral muututakse protektsionistlikumaks ning senisele globaliseerumisele võib kiire tagasilöök tulla. Viimase aja suuremad kriisid, autoritaaruse esilekerkimine mitmetes riikides, konfliktid ja rahvasterännud ei mõju selles suhtes just julgustavalt. Seega ma ei oleks nende trendide jätkumises nüüd enam sama kindel kui oleksin olnud 2004 ja mulle tundub, et tema üliliberaalne käsitlus oli natuke liiga optimistlik sarnaselt kunagisele Francis Fukuyama 1989. aasta essele “Ajaloo lõpp“.

Himanen toob ühe trendina välja globaalsete vahede suurenemise – nii erinevate riikide vahel kui ka riikide siseselt. Suured erinevused suurendavad sisserännusurvet arenenud riikidesse. Himanen ei osanud ette näha, et see surve võib nii suureks muutuda. Ühelt poolt aitab immigratsioon leevendada rahvastiku vananemisest tingitud tööjõuprobleeme. Ka Himanen näeb seda positiivsena ja rõhutab, et ühiskonnad peaksid globaalse konkurentsi korral olema avatud sisserändavale tööjõule. Tema toob välja eelkõige oskustööjõu ligimeelitamise ja kõrghariduse rahvusvahelistumise. See teema on tänapäeval ühiskondade konkurentsivõime säilitamise seisukohast saamas tõepoolest järjest olulisemaks. Samas võib piiride avamine sisserännuks küll vähendada heaoluühiskonna säilitamisega seotud probleeme aga ei lahenda siiski neid kõiki. Autori poolt välja pakutud teised lahendused on pikemaajalised ja suunatud sellise ühiskonnamudeli arendamisele, mis oleks uues olukorras jätkusuutlik ja kasutaks maksimaalselt ära infoühiskonna võimalusi ning need on olulised ja aktuaalsed ka tänapäeval.

Olen nõus sellega, et autori poolt pakutavad ideed aitavad heaoluühiskonna säilitamisele kaasa ja suuresti on need ka jätkuvalt rohkemal või vähemal määral aktuaalsed ka tänapäeval. Küll aga ei saa olla kindel selle mõju tugevuses, mille võrra tõuseb vastava ühiskonna konkurentsivõime tema poolt pakutud lahenduste tulemusena. Positiivne mõju võib olla aga see ei tarvitse piisav olla vananeva rahvastikuga heaoluühiskondade konkurentsivõime hoidmiseks. Samuti ei saa olla kindel, kas maailmas viimasel ajal ilmnevad erinevad kriisid võimaldavad senistel globaalsetel arengutel jätkuda.